Vitraaži autor, Dolores Hoffmann, sündis 1937.a. Leningradis, praeguses Sankt-Peterburis. Ta on eesti-saksa päritolu maalikunstnik, kelle vanemad arreteeriti kui ta oli 5 kuune. Isa lasti maha. Kui eestlannast ema 1945 aastal vabanes, otsis ta 8 aastase tütre lastekodust üles ja nad sõitsid Eestisse. Hariduse sai Dolores Hoffmann Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, kus õppis aasta klaasikunsti, siis läks üle maalikateedrisse ja lõpetas maalikunstnikuna. Dolores Hoffmani diplomitöö oli 1963 aastal valminud kino Rahu freskopannoo ”Hommik”, kus kalurid lähevad hommikul merele. Juba siia teosesse on kunstnik paigutanud mitmed sõbrad ja teekonnakaaslased. Freskol kujutatud Saaremaa rannamaastiku taustal on vennad Jüri ja Henno Arrakud, graafik Evi Sepp, maalikunstnik Jüri Palm, skulptor Renaldo Veeber ja ajastu ikoonina Ernest Hemingway. Kunstnik suhtus oma loomingusse väga printsipiaalselt ja ei ole kunagi kujutanud poliitilise elu tegelasi.
Kunstnikust on valminud film “Jagatud valgus”.
Teletorni vitraaži saamislugu oli probleemidega. Kõikide kunstnike tööde üle oli range kontroll. Eestis läbi läinud kavandile oli vaja Moskvapoolset kinnitust. Kuidas näiteks lubatakse kujutada protestivaid inimesi? Kelle vastu protestivad? Teema on saadud uudistest? Pinochet näiteks oli Tšiilis. Meie julge monumentaalkunsti komisjon ütles lihtsalt, et kinnitus on olemas ja töö võis alata.
Olümpiamängudeks 1980.a jõudis kunstnik valmis teha vaid vitraaži keskmise osa. Täielikult valmis teos järgmisel aastal ja paigutati fuajeesse kassade juurde.
“Seda palangut, kirge vitraaži kavandamise ja valmistamise ajal ning lõpuks ikka üllatust, otse rabatust valmis töö ees seistes ei ole võimalik unustada,” on meenutanud kunstnik meistritöö sündi intervjuus ajakirjanik Külli Reinupile.
Augustiputśi ajal 1991.aastal, tahtsid teletorni piiranud nõukogude dessantväelased läbi vitraaźi torni murda. Vitraaź on selline klaasikunstiteos, kus värvilised sobivaks lõigatud klaasitükid on omavahel ühendatud tinaribadega. Tänu sellisele tinavõrgule dessantlaste üritus ebaõnnestus. Mõned kummitõugatud paneelid ja üksikud purunenud kohad parandati juba samal aastal. Kuid oli selge, et vitraaži senine asukoht ei ole hea.
Teletorni renoveerimist alustati 2010 aasta juunis. Projektis olid ette nähtud suured ümberkorraldused fuajees, et parandada valgusolusid ja muuta sissepääsu lahendust. See tähendas ka vitraaži teisaldamist. Paneelid puhastati põhjalikult, probleemsed kohad parandati kunstniku ja tema meistrite abiga ja pandi uuesti kokku teisel korrusel asuvas kinosaalis. Vitraaži osad paigutati metallkarkassile soonte vahele. Saal sai endale üle 20 meetri laia värvilise vitraažseina. Lõunapoolne päike paistab läbi välimiste klaasakende ja paneb vitraaži värvid särama.