Olümpiamängud ja teletorn
XXII Moskva olümpiamängud toimusid 19. juulist kuni 3. augustini 1980. aastal. Purjeregatt viidi läbi Tallinnas. Selle alguseks 20. juulil 1980. aastal kuulutati teletorn ametlikult avatuks.
Olümpiamängude toimumise ajal puudus teletornis nii vesivarustus kui ka kanalisatsioon ja saatekeskuse töötajad kasutasid välikäimlat. Viimistlustööd toimusid veel kuni järgmise aasta kevadeni, mille jooksul ka need süsteemid toimima saadi.
Samas oli fassaadiga kõik korras. Fuajeed ehtis Dolores Hoffmanni valmistatud televisiooni kui moodsa infomeediumi mõju kajastav värviküllane vitraaž. Korruseid ühendas Jaapani päritolu lift, mis viis kolmveerand minutiga 21. korrusele. Torni metallosa teenindas eraldi lift. Betoontüvikusse oli mahutatud veel trepp ja kaablišaht. Fiiberkaableid mööda jõudsid raadio- ja televisiooniprogrammide signaalid saatjatest antennideni. Tallinna Teletorn oli kui releejaam, mille kaudu telepilti Moskva võistluskeskustest Euroopasse edastati. Samuti edastati Tallinnas 20. juulist kuni 30. augustini toimunud purjeregati teleülekandeid nii Nõukogude Liidu teistesse piirkondadesse kui ka läände.
Regati läbiviimise eest vastutavad persoonid ning laevadega merel olev kohtunike brigaad kasutasid algelisi piipari ja kaasaskantavaid telefoni süsteeme Altai ja Multitone, millede raadiosaatjad-vastuvõtjad paiknesid samuti teletornis ja töötasid sidemastina. Piiparid olid ka korralduskomitee juhtivliikmetel. Hiljem selgus, et kõige rohkem päringuid oli siiski tehnikutele tehtud.
Selle ajavahemiku kohta on puutetundlikul ekraanil 10 venekeelsete subtiitritega videot.
Maskott Vigri. Kirjeldused
Moskva olümpiamängude maskott oli karu Miška, Tallinnas toimunud purjeregati maskott oli hüljes Vigri. Tema kujutisega kaunistati kõikvõimalikke tooteid, harilikult koos trükitähtedes kirjaga “Tallinn-80”. Üks uhkemaid oli pehmest poorsest plastmaterjalist ja sorgus nöörvuntsidega Tallinna tehases Polümeer toodetud mänguasi, mille omamine oli kõigi unistus.
Ajaloo väljapanekul on kolm veidi erinevat Vigri kujutist. Kõigil on peas viiludest valmistatud ümara nokaga müts, millelt paistab 3 viilu. Vigril on ümar pea ja suured ümarad silmad. Vahel vaatavad nad otse, kus tume ring on heleda sees. Vahel aga küljele, kus pool silmast on valge, teine pool aga must. Vigri vuntsikarvad ripuvad väikese ümarate nurkadega kolmnurkse ninaotsa kõrvalt kaarega alla. Vuntsikarvu on kummalgi pool neli. Suu on kujutatud ülemise mokana, kahe rõõmsa kaarena ülalt alla kahele poole. Kõigil on lühikesed ümarate otstega käed ja jalad. Varbad ja sõrmed on koos. Ka neid on neli.
Esimesel kujutisel seisab Vigri laevukesekujulisel heleoranžil parvel, müts on paremale viltu pööratud, käed kõrvale sirutatud, jalad väikese vahega kõrvuti. Käed ja jalad on oranžid. Seljas on sinine mustade triipudega vest. Triibud on viljapeakujuliselt. Pükste osa on must, kuid püksisääri pole välja joonistatud. Kõhul valge kiri ”Tallinn-80”. Parv seilab sinisel lainelisel merel. Lainete harjad on heledama sinisega ja teravad, nagu tolleaegsel Eesti Vabariigi lipul. Õlgadest ülespoole Vigri taga on valge taevas ja paremal lendab kajakas.
Teisel kujutisel seisab hall Vigri, seljas pikk põikiruuduline kampsun, mille allservas on kiri “1980” ja selle all trükitähtedes “Tallinn”. Müts on valge ja musta nokaga. Õlad on kumerad, käed on all, jalad koos. Silmad vaatavad paremale.
Kolmas kujutis on vasevärvi metallist. Vigri ujub suunaga vasakule. Pea on püsti, vaataja poole pööratud. Nokamüts on peas, ümarad silmad on pärani ja vaatavad otse. Käed on V-tähe kujuliselt pea all ette sirutatud, jalad on koos. Ümber ümara pontsaka keha on vöö kirjaga “Tallinn 80”.
Saate edastamine nõukaajal ja kvaliteedi kontroll. Leviala
Kesklinna telemajas asus eraldi tehnokontrolli osakond, kelle ülesandeks oli väljastatava signaali kvaliteeti kontrollida. Iga kõrvalekalle märgiti sekundi täpsusega üles. Suurematest apsudest kanti vastavatele ametkondadele ette. Sellest sõltus tehnikule makstav igakuine preemia. Tulemust võrreldi alati eelmise kuuga, nii et probleemideta kuu võis lõppkokkuvõttes rahalises mõttes kahjulikuks osutuda.
Tänu teletornile paranes leviala 60-lt kilomeetrilt 90-le. Raadioreleeliinide ja abimastide abiga suudeti ETV telepildiga peaaegu kogu Eesti katta. Teisi kanaleid nägi piirkonniti.
Torni ringehituse saalis olid suured Zona tüüpi saatjad ja need alustasid tööd juba 20. detsembril 1979. aastal. Alates 1980. aasta lõpust anti teletornist eetrisse nelja telekanali pilti ja lisaks edastati 6 raadioprogrammi. Võimalik oli vaadata Eesti Televisiooni, Moskva Kesktelevisiooni, Kesktelevisiooni 2 kanalit ja Harjumaal ka Leningradi Televisiooni.
Kohvik
See oli ainus kohvik Tallinnas, kuhu sisenemiseks tuli pilet lunastada ning miilitsa poolt antud ankeet täita. Tänu uudsusele ja lummavale vaatele kujunes kohvikust väga populaarne turistide külastusobjekt. Sinna toodi ka Nõukogude Liidu ja välisriikide prominente.
Nõukaaja lõpul oli tegemist väga eksklusiivse kohaga. Kui poelettidel laiutas tühjus, siis siin olid tänu Kirovi Kalurikolhoosile ja Eesti-Rootsi ühisettevõttele Server lauad lookas. Peenemat kraami oli võimalik vaid valuuta eest osta. Ühe endise töötaja meenutuste järgi oli tegemist “julgeolekumeeste ettevõttega” ja esimese Eesti erarestoraniga.
Elektrikatkestus
Vaid üks kord läks teletorni alajaamas jaotusblokk põlema. Teletorn oli mitu tundi ilma elektrita. Tolle aja ülitäpse tehnokontrolli tingimustes oli tegu tõsise katastroofiga. Võimaliku rünnaku vältimiseks saabus kohale relvastatud valve. Kui teletorni ülem Georgi Morozov õhtupimeduses alajaama poole jooksis, pidas üks sõdur teda ründajaks ja oleks äärepealt tule avanud.
Selle perioodi kohta on puutetundlikul ekraanil 10 videot.
360° vaade!