Telemast
Praeguses vanas raadiomajas Gonsiori tänaval asus Tallinna Telekeskus. 1955.aastal kerkis sinna kõrvale 180 meetri kõrgune telemast.
Telemasti kirjeldus:
Telemast meenutab torudest kokku monteeritud elementidest üksteise peale pandud kõrget ja kitsast püramiidi. Neli püstist toru on ühendatud omavahel igast küljest horisontaalsetega. Lisaks sellele on ühendatud ka nurgad igast küljest X tähe kujuliselt. Selliseid ühendatud mooduleid on umbes 30. Umbes kuuenda mooduli kohal on mõned seadmed, 20 ja 22 mooduli kohal on ovaalsed kaheksanurksed platvormid. Ülemise mooduli kohal on nelinurkne platvorm, mille keskelt tõuseb terav orakujuline mast. Telemasti tipp oli pimedal ajal valgustatud, mõned tuled olid ka külgedel.
Mast oli madal ja väikese levialaga ning algselt ette nähtud vaid ühe teleprogrammi ja kahe raadioprogrammi edastamiseks. Kuid peagi oli mast tehniliselt ülekoormatud, sest lisandusid kesktelevisiooni ja Leningradi televisiooni antennid, kokku kolm tele- ja neli raadioprogrammi.
Kardeti kiirgust ja jää allakukkumist. Et kogu ala sooviti muuta kaunimaks, sooviti telemast linnast välja viia.
Asukoha valik
1965. aastal valmib telemaja, sinna kolib ka saatekeskus. Algab uue 350 meetri kõrguse terasmasti planeerimine, mis taheti rajada Randverre. Plaan ei sobinud majanduslikel põhjustel.
Kui Eesti NSV sideministriks sai Bruno Saul 1969. aastal, hakati mõtlema teletorni rajamisele, nagu nad olid suurlinnades. Liitumine olümpiarajatiste nimekirjaga tagas kiire finantseerimise, ehitusmaterjalid ja muu vajamineva. Hinnaks plaaniti 7,8 miljonit rubla, kusjuures toonane keskmine palk oli 120 rubla kuus.
Uue asukohana kaaluti seitset asukohta. Nagu näiteks Maarjamäe memoriaali juurde, mille vastu oli sõjavägi. Või Naissaarele, kus oli olnud Tallinn-Helsingi raadioreleeliini vahemast. Ka liivane Lükati silla juures olev kõrgendik ei sobinud selliseks ehituseks.
1972. aastal tehti otsus praeguse asukoha kasuks Kloostrimetsas, Botaanikaaia kõrval. Bruno Saul suutis suruda projekti edukalt läbi nõukogude bürokraatia kadalipu.
Projekteerimine
Aastatel 1973-1975 koostas 314 meetri kõrguse torni projekti Nõukogude Liidu Sideministeeriumi Riiklik Projekteerimisinstituut. Sama töögrupp tegeles ka Vilniuse teletorni projektiga. Arhitektideks olid David Bassiladze ja Juri Sinis, peakonstruktoriks Vladimir Obõdov ning peainseneriks Jevgeni Ignatov.
Tallinna teletorni püüti igati Vilniuse omast paremaks teha. Selleks loobuti näiteks mitte eriti töökindlast pöörlevast kohviku osast. Teletorni ette projekteeriti pikk purskkaevudega bassein
Mõlemad tornid põhinesid 250 meetri kõrguste raudbetoonist tehaskorstnate projektidel. Torni konstrueerimisel lähtuti 1967. aastal Eestit räsinud tormi tugevusest. Arvestati neljanda tuuletugevuse kategooriaga.
Esialgne projekt nägi ette teletorni valmimise 1978. aastal.
Betoon
Algselt pidi tsement tulema Venemaalt. Kuid TPI (praeguse TTÜ) teadlased, eesotsas professor Verner Kikasega, töötasid välja kodumaisel põlevkivituhal baseeruva portlanttsemendi. Betoon oli arvestatud 300-le külmakindlale tsüklile, sai ülitugev ja on tugevnenud veelgi. Isegi pilti polevat olnud võimalik üles riputada.
Olümpiamängud
ROK (Rahvusvaheline Olümpiakomitee) annab 1974.aastal Moskvale XXII suveolümpiamängude korraldamisõiguse. Purjeregati korraldajaks sai Tallinn. Koos mitmete teiste Tallinna objektidega, nagu peapostkontor, Linnahall, Pirita tee, Narva mnt korrastus, vanalinna renoveerimine Poola restauraatorite abiga, sai teletorni ja olümpiarajatiste rajamine teoks tänu olümpiamängude ehitusprogrammile. Kõik oli vaja valmis saada 1980. aasta olümpiamängudeks.
Perioodi kohta on puutetundlikul ekraanil 3 häälega videot.