Telemast
Praeguses vanas raadiomajas Gonsiori tänaval asus Tallinna Telekeskus. 1955. aastal kerkis sinna kõrvale 180 meetri kõrgune telemast.
Telemasti kirjeldus
Telemast meenutab torudest kokku monteeritud elementidest üksteise peale pandud kõrget ja kitsast püramiidi. Neli püstist toru on omavahel igast küljest horisontaalsetega ühendatud. Lisaks sellele on ka nurgad igast küljest X-tähe kujuliselt ühendatud. Selliseid ühendatud mooduleid on umbes 30. Umbes kuuenda mooduli kohal on mõned seadmed, 20. ja 22. mooduli kohal on ovaalsed kaheksanurksed platvormid. Ülemise mooduli kohal on nelinurkne platvorm, mille keskelt tõuseb terav orakujuline mast. Telemasti tipp oli pimedal ajal valgustatud, mõned tuled olid ka külgedel.
Mast oli madal ja väikese levialaga ning alguses ette nähtud vaid ühe teleprogrammi ja kahe raadioprogrammi edastamiseks. Kuid peagi oli mast tehniliselt ülekoormatud, sest lisandusid kesktelevisiooni ja Leningradi televisiooni antennid, kokku kolm tele- ja neli raadioprogrammi.
Kardeti kiirgust ja jää allakukkumist. Kuna kogu ala sooviti kaunimaks muuta, sooviti telemasti linnast välja viia.
Asukoha valik
1965. aastal valmib telemaja, sinna kolib ka saatekeskus. Algab uue 350 meetri kõrguse terasmasti planeerimine, mis taheti rajada Randverre. Plaan ei sobinud majanduslikel põhjustel.
Kui Eesti NSV sideministriks sai 1969. aastal Bruno Saul, hakati teletorni rajamisele mõtlema sellisel moel nagu nad suurlinnades olid. Olümpiarajatiste nimekirjaga liitumine tagas kiire finantseerimise, ehitusmaterjalid ja muu vajamineva. Hinnaks plaaniti 7,8 miljonit rubla, kusjuures toonane keskmine palk oli 120 rubla kuus.Uue asukohana kaaluti seitset asukohta. Näiteks Maarjamäe memoriaali juurde, mille vastu oli sõjavägi. Või Naissaarele, kus oli olnud Tallinn-Helsingi raadioreleeliini vahemast. Ka liivane Lükati silla juures olev kõrgendik selliseks ehituseks ei sobinud.
1972. aastal tehti otsus praeguse asukoha kasuks, Kloostrimetsas, Botaanikaaia kõrval. Bruno Saul suutis projekti edukalt läbi nõukogude bürokraatia kadalipu suruda.
Projekteerimine
Aastatel 1973–1975 koostas 314 meetri kõrguse torni projekti Nõukogude Liidu Siseministeeriumi Riiklik Projekteerimisinstituut. Sama töögrupp tegeles ka Vilniuse teletorni projektiga. Arhitektideks olid David Bassiladze ja Juri Sinis, peakonstruktoriks Vladimir Obõdov ning peainseneriks Jevgeni Ignatov.
Tallinna teletorni püüti Vilniuse omast igati paremaks teha. Selleks loobuti näiteks mitte eriti töökindlast pöörlevast kohviku osast. Teletorni ette projekteeriti pikk purskkaevudega bassein. Mõlemad tornid põhinesid 250 meetri kõrguste raudbetoonist tehaskorstnate projektidel. Torni konstrueerimisel lähtuti 1967. aastal Eestit räsinud tormi tugevusest. Arvestati neljanda tuuletugevuse kategooriaga. Esialgne projekt nägi ette teletorni valmimise 1978. aastal.
Betoon
Algselt pidi tsement Venemaalt tulema, kuid TPI (praeguse TTÜ) teadlased, eesotsas professor Verner Kikasega, töötasid välja kodumaisel põlevkivituhal baseeruva portlanttsemendi. Betoon oli arvestatud 300 külmakindlale tsüklile, sai ülitugev ja on veelgi tugevnenud. Isegi pilti polevat olnud võimalik üles riputada.
Olümpiamängud
ROK (Rahvusvaheline Olümpiakomitee) annab 1974. aastal Moskvale XXII suveolümpiamängude korraldamisõiguse. Purjeregati korraldajaks sai Tallinn. Koos mitmete teiste Tallinna objektidega, nagu peapostkontor, Linnahall, Pirita tee, Narva mnt korrastus, vanalinna renoveerimine Poola restauraatorite abiga, sai teletorni ja olümpiarajatiste rajamine tänu olümpiamängude ehitusprogrammile teoks. 1980. aasta olümpiamängudeks oli vaja kõik valmis saada.
Perioodi kohta on puutetundlikul ekraanil 3 häälega videot.
360° vaade!